Ajalugu
Mõttekaartide kasutamine (ik. mindmap, mindmapping) on võimas mälutehnika, mida võrreldakse sageli Šveitsi noaga.
Tõesti, peale selle, et sarnaselt Šveitsi noale saab kasutada mõttekaardist just seda osa mis vaja läheb, on selle abil võimalik rakendada oma aju palju terviklikumalt kui seda tavaliselt tehakse. Tehnika põhineb erinevate ajupiirkondade - sõna, pilt, numbrid, loogika, rütm, värvid, liikumine - töö terviklikul kasutamisel. Sel viisil on oma aju tööd võimalik tunduvalt parandada ning laiendada enda mõtlemisvõime limiite. Mõttekaarte on võimalik kasutada igas eluvaldkonnas, kus on kasu suurenenud õppimisvõimest ning selgemast mõtlemisest.
Tehnika sai alguse 1960-ndate aastate lõpus Tony Buzani uuringute tulemusena. Praeguseks kasutavad seda miljonid inimesed üle kogu maailma - väga noortest kuni väga vanadeni.
Aga kuidas see kõik ikkagi alguse sai?
Tony Buzan olnud koolis käies väga hädas oma mäluga – ta nimetas seda irooniliseks, et mida rohkem ta õppis, seda vähem talle asjad meelde jäid. Ta konspekteeris hoolega loetud ja õpitud materjale ning kordas neid siis enne eksameid.
Sellegipoolest oli ta alati hädas, sest materjali hulk oli sageli väga suur. Kuigi läbi tuli lugeda vaid olulisena tunduv info, oli seda ikka rohkem kui aega selleks jäi.
Ülikooli esimesel aastal oli Tony Buzan vaimustatud kreeklastest, eriti sellest, et kreeklased olla leiutanud mälusüsteemi, mille abil jäeti meelde sadu ja tuhandeid fakte. Süsteem põhines kahel asjal – ettekujutusvõimel ja seoste loomisel (Imagination & Association). Roomlased lisasid sellele ruumi mõõtme – sündis Rooma ruumi tehnika.
Üllatuse ja murega märkas ta, et tema märkmetes ei olnud ta kastuanud kumbagi tehnikat. Oma kaastudengite märkmeid vaadates märkas ta, et ka neil olid nad tavalised ühes värvitoonis, horisontaalsed märkmed.
Nii hakkas Tony otsima tehnikat, millega saaks kirja panna asju nii nagu meie aju on loodud mõtlema. Ta soovis leida märkmete tegemise tehnika, mis jälgiks looduslikku aju töötamise viisi.
Ta leidis seoseid kreeklaste valemiga ja keskendus mälule, märkmete tegemisele ning loovusele. Ta luges sellest, et kõik suured mõtlejad, eriti Leonardo da Vinci kasutasid pilte, sümboleid ja ühendavaid jooni oma märkmetes. Nad... sirgeldasid.
Ta hakkas kasutama markerit, millega olulisest olulisima ära märgistas. Märgistas ja süstematiseeris. Seejärel lühendas taa märgistatud infot veelgi, niiet sageli jäi lausest alles vaid kõige olulisem sõna või siis sõnaühend.
Suure pildi leidmiseks loobus ta traditsioonilisest vasakult paremale ja ülalt alla teksti koostamisest ning lõi selle üle terve lehe täiesti mittelineaarselt.
